Iga päev jõuab meie varjupaikadesse loomi, kes on üksi laia maailma seiklema sattunud. Meie sooviks nad KÕIK oma kodudesse tagasi aidata, kuid hetkel see sooviks jääbki ja statistika näitab, milline on tegelik seis.

Väga paljudes oamvalitsustes on kiibistamiskohustus ja koerte suhtes liigub asi paremuse poole. Kui 2018. aastal sai oma koju tagasi 50% varjupaika sattunud koertest, siis 2019. aastal juba 60%. Ei saa küll väita, et kõik need koerad oleks olnud kiibistatud, sest me otsime loomaomanikke ka muul viisil (meedia ja sotsiaalmeedia). Kindlasti on kiibistamisel tähtis roll. Kasside koju tagasisaamine on hädine 7% ja aastate lõikes ei ole see number väga muutunud, kasv on olnud ca 1%.

Võib öelda, et linnades, asulates kiibistatakse oma loomi rohkem, hajaasustustes vähem. See võib olla tingitud teadmatusest, harjumustest või veterinaarteenuse halvast kättesaadavusest, kuid mittekiibistamisele ei ole õigustust. Just maapiirkondadest varjupaikadesse sattunud kassid-koerad jäävadki oma tegelikke omanikke taga nutma ja meie otsime neile siis uued kodud.

Kiibistamisteenus ei ole luksuskaup ja Varjupaikade MTÜ on koostöös kohalike omavalitsustega korraldanud kiibistamiskampaaniad, kus teenus on praktiliselt maale koju kätte viidud.
100%-list koju tagasisaamist ei tule ilmselt kunagi, kuid need protsendid võiksid olla hoopis, hoopis paremad. Praegune seis näitab ikkagi madalat lemmikloomapidamise kultuuri, kus kohtab suhtumist, et mis see üks loom ees või taga loeb.

Kui ei suudeta muuta suhtumist loomadesse ehk siis mõjub rahakoti kaudu rääkimine, sest tasuta lõunaid ei ole ja samuti muutuvad järjest olulisemaks omandiküsimused. Kui lemmik satub varjupaika, siis tuleb tasuda varjupaigateenuse eest. Mida kiiremini loom koju tagasi saab, seda vähem on kogunenud varjupaigas viibimise päevi ning seda väiksem on varjupaiga poolt esitatav arve. 

Kiibinumbriga seotud registriandmed näitavad, kellele loom kuulub. See on väga oluline, sest kahjuks on juhuseid, kus loom varastatakse või satub ta peretülis kättemaksu vahendiks või varajagamisel tekib omandivaidlus. On olnud juhus, kus varjupaigas viibivat kiibistamata musta kassi pidasid enda omaks kolm erinevat inimest.

ALATI, kui keegi leiab või kellegi juurde sätib ennast elama võõras lemmikloom, tuleb viimane toimetada kas varjupaika või veterinaari juurde, kus on võimalik kontrollida kiibi olemasolu.
Kohalikud omavalitsused peaks olema väga huvitatud, et lemmikloomad oleks kiibistatud ja omanikud tuvastatavad. Kuidas see omavalitsusele kasulik on ja kulusid kokku hoiab, saab lugeda siit.

Meie varjupaikadest uude koju minevad loomad on kõik kiibistatud ja peale loovutuslepingu sõlmimist kanname loomaomaniku andmed lemmikloomaregistrisse LLR.

Käibefraas ütleb - usalda, aga kontrolli. Kontrolli sinagi oma lemmiku registriandmeid. Kui kõik on korras, tee lemmikule pai ja su süda on rahul.

Samal teemal: