Vanaema ja vanaisaga üles kasvanud Karmen pakub, et kõige rohkem redutas korraga tema toas kaheksa kassi. «Vanaisal läksid veidi närvid läbi, aga oli, nagu oli,» naerab ta. Mida külmemaks ilmad läksid, seda enam tundus väikesele Karmenile ainuõige teguviisina loomakestele ulualust pakkuda. «Ega vanaisa minu toas käinud, aga kasside kasvades sai ta aru küll, et elamisse on tekkinud uued loomad,» pajatab naine. Saladuse ilmsiks tulekul ei jäänud üle muud, kui kassipoegadele teine elupaik otsida. Omanikke leiti nii tuttavate kui ka sugulaste hulgast. Internetieelsele ajale kohaselt läks silt üles ka Kehra avalikule teadetetahvlile. Karmen pakub, et oleks küsimus olnud ainult vanaema otsustada, oleks kassid ka majapidamisse edasi jäänud. «Temal polnud selle vastu midagi. Vanaemal oli koer, ta võttis minule samuti koera ja tema toitis ka tänavakasse.»

Karmen ei jõua ära oodata aega, millal temast jälle koeraomanik saab. «Tean tüdrukuid, kes koos oma väikeste koertega lendavad,» räägib rahvusvahelise karjääriga modell. Tema plaanib siiski oodata, millal elu rahulikumaks muutub ja reisimist vähemaks jääb. «Elan praegu üksi. Pere ja sõprade hoolde ei saa looma ainult jätta,» tajub ta vastutust.

Seniks annab Karmen oma panuse kodutute loomade heaollu. Ta on püsiannetaja Varjupaikade MTÜ-le, võimalusel käib Paljassaares koertega jalutamas ja viib neile toitu. Loomauudistel hoiab sotsiaalmeedias silma peal ja vajadusel annetab eriti traagiliste juhtumite korral lisaks. «Kui metsast leitakse kaheksa kutsikat või aastatega on koerale kett kaela sisse kasvanud,» tulevad tal näited hetkega. Loomasõbrana peab ta nõrgemate aitamist enda kohustuseks. Eriti veel siis, kui tagajärjed on tekkinud inimeste hoolimatusest.

Vaata, kuidas saad Sina hättasattunud loomi aidata

Loe artiklit täispikkuses Naistelehest.