Murelik telefonikõne kliinikusse ja sain ka aja, kuigi paari tunni pärast. Kolisin läpakaga koera juurde, et olla seni tema lähedal.

Autosõit, mis kunagi oli koerale väga meeldinud, oli viimasel ajal talle ebameeldiv ja ärevusse ajav. Õnneks ei olnud kliinik kaugel. Ja siis protseduurid: vereproov, kraadimine näitas palavikku, viimasena röntgen. Saabus karm reaalsus – siseorganikasvajad, lisaks kõhuõõnes veel üks moodustis. Põrnast lekkis nõret organismi ja see tekitas meeletut valu. Ta ei teinud piuksugi, vaid kannatas vaikides. Ta oli osanud seda haigust juba pikka aega peita – loomad on selles väga osavad.

Jah, kõik see ajas nutma ja mul oli raske, kuid minu koer kannatas ja selle talumine oli raskem, kui otsuse tegemine – koer tuleb eutaneerida. Ma pidin laskma tal minna, sest ta pidi saama valust vabaks. Siin ei oleks aidanud enam miski ja ma pidin sellest aru saama ning looma piinad lõpetama. Kui on aeg, siis on aeg.

Ta pea oli mu süles, kui tehti narkoosisüst. Koera pea muutus aina raskemaks ning ma tundsin, kuida valu lahkub kehast ja ta lõdvestub. Ta jäi magama väga ruttu, sest ta oli kannatamisest ja pingest nii-nii väsinud. Sättisin ta mugavamalt lebama. Nüüd magas ta juba väga-väga sügavalt. Ma paitasin teda, kuigi ta ei tundnud enam midagi. Ma jäin lõpuni ta juurde kuni tehti viimane süst ja ta tegi viimase hingetõmbe. See oli kurb ja ma nutsin, kuid ma teadsin, et temal sai parem ja see lohutas mind. Armastuse hind on lein.

Mina inimesena pean oma kaotusvaluga hakkama saama, aga ma ei saa loomalt nõuda, et ta minu egoismi ja tunnete pärast peaks edasi elama valu ja kannatusi taludes. Kui loom ei saa olla enam loom ja käituda talle omaselt, siis tuleb tal lasta väärikalt minna ja just see kliinikus toimuski.

Ta elas koos minuga 13 pikka aastat. See ei ole lõpp - ta jääb minu mälestustesse elava ja rõõmsa koerana ja on alati kaasas meie ühistel metsaradadel. Igavesti!”, kirjutab Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi oma perekoera lahkumise loo. 

Tommil ei olnud peret ega kodu. Ta veetis oma elupäevi ühe ettevõtte territooriumil, kus teda söödeti, kuid omaks teda keegi ei tunnistanud. Koerast teatati varjupaika, et hulgub ringi ja seda ta ka ümberkaudsetel tänavatel tegi. Vana koera mitte keegi kohapeal omaks ei tunnistanud ja nii ta varjupaika toimetati. Eestis kehtib seadus, mis kohustab avaldama kodulehel hulkuvana varjupaika sattunud looma info ja hoidma seda seal kaks nädalat. Erandiks ei olnud ka Tommi.

Meie juures sai koer endale elamiseks pehme pesaga sooja siseboksi, kuid kohe oli aru saada, et koera tervis on väga halb: ta oli nõrk ja liikumine oli raskendatud; ta jõi liitrite kaupa vett ja uriini tilkus kontrollimatult; tema karvkate oli markantselt hõrenenud.

Meie tubli veterinaar hakkas kohe koeraga tegelema ja kahtlustas tõsist haigust - Cushingi sündroomi (hormonaalne häire, mille kõige sagedasemaks põhjuseks on ajuripatsi adenoom või neerupealise kasvaja). Tommile tehti vastav analüüs, mis Saksamaale laborisse. Seni kuni ootasime vastust, püüdsime koera elu võimalikult mugavaks teha, andes talle igapäevase hoole ja armastuse. Vastus saabus ja see kinnitas tõsise haiguse esinemist, ka kasvaja kahtlust ning lisaks oli koeral ohtlikult kõrge veresuhkru tase.

Tommi oli väga-väga haige ja ta kannatas ning me ei teadnud kui kaua ta oli pidanud kõike seda juba kannatama. Arvestades kõige eelnevaga – koera vanus ja väga halb tervislik seisund ning lisaks veel see, et varasemalt ei olnud ta saanud veterinaarabi, siis pidime meie olema need, kes langetavad emotsionaalselt väga raske, kuid alati kaalutletud otsuse – koer tuleb eutaneerida. Selleks, et koer ei kannataks, pidime suigutama ta igavesse unne, kus pole piinu ja kannatusi. Sellel päeval põles küünal varjupaigas tühjas Tommi boksis.

Kas need lood on kuidagi erinevad? Ei ole, kui me tõeliselt mõistame, kes on koerad ja mida nad tunnevad. Kui me tõeliselt saame aru, mida tähendab loomade viis vabadust, milles on olla vaba haigustest, valust ja ebamugavustundest. Kui me tõeliselt teame, mida tähendab elada loomaväärselt ja väljendada liigiomast käitumist. Kui me tõeliselt saame aru, mida tähendab looma jaoks piin.

Koer elab alati nagu koer – ta on teisest liigist elusolend ja tal on oma tunded. See, kui me oleme võtnud ta enda kõrvale elama, ei tee temast inimest ja ta ei hakka elama ning mõtlema nagu inimene. Koer elab siin, täna ja praegu – just praegu on ta haige, tal on valus ja see on tema jaoks piin. Koer ei oota jõule, et aega veeta koos lähedastega. Koer ei mõtle, et tahaks ikka lapselapsi näha jne. Kui koer on haige ning arstiabi ei aita, siis peab inimene võtma vastutuse ja laskma tal väärikalt minna, selmet, et ta sundida teda piineldes veel loetud aja elama. Selleks võimaluseks on eutanaasia ja eutanaasia on lemmikloomapidamise kultuuri osa. Looma jaoks on see võimalus pääseda piinadest. Eutanaasiaotsuse tegemine on valus inimesele, mitte loomale. Loomale on piin piineldes oodata kuni lõpuks tuleb surm. 

Selle loo kirjutamise tõukeks oli asjaolu, et varjupaigas tehtud kaalutletud otsuste pärast mõisteti sotsiaalmeedias meie üle kohut fakte teadmata ja valet produtseerides. Tehes oma tööd, mis tuleneb ühiskonnas elavate inimeste tegemistest või tegemata jätmisest, võtame meie oma õlgadele nende samade inimeste vastutuse/vastutamatuse. Me võtame vastutuse varjupaika sattunud loomade eest nii rõõmus kui ka mures ja kahjuks saame selle eest ka risti löödud.

Artikli autor: Anneli Matsi