“Sel hommikul seisis ta ukse juures ja küsis õue. Ta oli oksendanud. Viimasel ajal oli ta olnud närb sööja. Tema olek oli muutunud, muidu selja peal rõngas olev saba oli sorus. Tiir õues tehtud, küsis ta tuppa. Ta heitis küll pikali, kuid tõusis jälle ja tammus rahutult ringi. Ta ei leidnud asu ja mitte kuskil ei olnud hea olla. Ta läks ja seisis nina norus oma joogikausi ees, kuid ei joonud. Ta lõõtsutas. See ei olnud nagu minu koer. Ta oli täna hoopis keegi teine ja ma sain aru, et asjad on halvasti – mu koer oli valudes.

Lemmiklooma elus on kõike juhtunud juba ammu enne seda, kui loom varjupaika jõuab. Ükskõik, mis on siis selle põhjuseks – kas ta on tänaval sündinud ja pärit kolooniast, on ta üksik hulkur, on ta eksinud või hüljatud, on ta peremehe kaotanud või loobutakse temast käitumise pärast jne. Varjupaika jõudmine on eelnenud sündmuste tagajärg, mitte põhjus. Vastupidist tõestades võiks paralleeli tõmmates väita, et päästjad, kes tulekahju kustutavad, ongi tulekahju põhjus, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.

Vanasti oli ütlus, et iga vald toidab oma sandid ise. Tänapäeval räägitakse palju kogukondadest ja sellest, kuidas elades ja tegutsedes kogukonnana tunneme ennast turvalisemalt ja meie elukvaliteet on parem. Me aitame ühiselt neid, kes on hädas ja toetame moraalselt neid, kes seda vajavad. Me oleme inimesed, me oleme empaatilised. Empaatia on võime tajuda teiste emotsioone, tundmusi, tundeid ja vajadusi. Empaatia ei ole sama, mis kaastunne, kuid teatud määral peetakse empaatiavõimet kaastunde eeltingimuseks. Selle üle, kas suudame olla empaatilised ka loomade suhtes ja kuidas see võiks mõjutada kodutute loomade olukorda Eestis, mõtiskleb Varjupaikade MTÜ tegevjuht Anneli Matsi.