Läänemaa loomade varjupaik asub linnast väljas Haapsalu külje all Vilkla külas. Siia jõudes tuleb südamesse rahu. Kevadel õitsevad siin õunapuud, mille lõhn mähib sind endasse ning kassid lebotavad õueaedikutes päikeselaikudes. Tunda on, et tegu on väiksema maakonnaga ja koeri on varjupaigas vähe või üldse mitte. Üldiselt jõuavad need seiklejad oma kodudesse tagasi. Kui koer ongi kiipimata, siis ikka keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kelle oma koer on. Nii valitsebki siin vaikus ja rahu.

Varjupaiga töös jõuavad meieni üsna tihti kuulutused, kus soovitakse oma lemmikloomast loobuda või talle uut kodu otsida. See tekib lugejates küsimusi, miks seda tehakse ja siit on hinnangud, kommentaarid kuulutusele kerged tulema.

Päka koduotsimise kuulutus varjupaiga kodulehel algas täiesti tavaliste sõnadega nagu ikka - Päka on 9-aastane koer, kes ootab uut kodu Tallinna loomade varjupaigas. Aga Päka lugu ei ole tavaline ja tegelikult ei saa ühegi varjupaika sattunud looma lugu pidada tavaliseks. Iga lugu on seotud elukäikudega, milles on nii nuttu kui naeru.