Võib üsna julgelt oletada, et enamus inimestele meeldivad kutsikad ja kassipojad ning nad viiksid mõne meeleldi omale koju. Sest ega see looma eest hoolitsemine ju keeruline pole, eks? Ometi käib uue pereliikme lisandumisega kaasas lisaks rõõmule ka suur vastutus ja hulk kohustusi, mis mõnel inimesel on ununenud või hoopis teadmata. Eriti kui loomas nähakse pereliikme asemel asja.

Sel aastal täitub 13 aastat varjupaigas ühel meie kõige staažikamal, Pärnu Lilianil. Miks siis Lilian koju pole saanud?

Mina olen Lucy ja ma sündisin neli aastat tagasi ühe talu koertekarja. Mina olin üks neist õnnelikest (kui nii võib öelda), kelle inimese käsi määras elule. Mul ei olnud muret, sest mind ümbritsesid liigikaaslastest koerad, kelle seltsis tundus turvaline.