Kas sinu lemmik on kiibistatud?

Kui vastasid JAH, siis loe edasi. Kui vastasid EI, siis loe edasi.

Suure suve alguses ja karantiini lõppedes ehk siis juunikuus kirjutame rohkem sellest, miks varjupaiga poolt vaadates on lemmikloomade kiibistamine ülioluline – seda nii looma kui ka loomaomaniku vaatevinklist. Miks ometi? Sest varjupaiga statistika näitab suve saabudes kiiret kasvutrendi. Liikvele lähevad kõik - inimesed ja loomad.

LOOMAD EI TUNNE PIIRE

Image by taisnf from Pixabay

Lemmikloomad elavad inimeste poolt loodud ühiskonnas ja keskkonnas. Kui vaatame loomast lähtuvalt, siis nad on vabad kõikidest seadustest, eeskirjadest ja muudest regulatsioonidest, mida inimesed on välja mõelnud ja omavahel kokku leppinud. Kui loom on vaba, siis loomaomanik seda ei ole mitte üks teps, sest ta vastutab oma lemmiklooma eest.

Eestis on 79 kohalikku omavalitsust. Omavalitsusi eraldavad üksteisest mõttelised piirid ja loomadel on nendest täiesti ükskõik. Mõne omavalitsuse piiri ületamiseks tuleb küll sõita üle vee, kuid ka see ei pruugi olla looma jaoks takistuseks – laevas on võimalik ka jänest sõita.

Koer võib liikuda päevas kodust kümnete kilomeetrite kaugusele. Kass võib pugeda autosse ja läbida selliselt sadu kilomeetreid. Maantee ääres omapäi liikuva looma saatus teeb murelikuks möödasõitjad, sõbralik loom võetakse autosse ja jätkatakse teekonda inimesele vajalikus suunas. Loomake toimetatakse heal juhul kohalikku varjupaika. Võib juhtuda, et loom viiakse mõnda teise loomaabiorganisatsiooni hoiukodusse, mis võib asuda riigi teises otsas.

Meil on kümneid ka kümneid lugusid päris elust, kus lemmik on kadunuks jäänud ühes maakonnas ja ootab oma omanikku järele hoopis teise maakonna varjupaigas, kust mitte keegi ei oska teda otsida. Seda muidugi siis, kui loom on kiibistamata.

Kohalike omavalitsuste lemmikloomade pidamise eeskirjad on erinevad just kiibistamise osas, kus tehakse vahet loomaliigiti - üldjuhul peavad olema koerad kiibistatud, kassidega on nii ja naa ning katmata on pisiloomad (tuhkrud, jänesed jne). Huvitav - autode puhul ei tehta ju vahet, et Audid peavad olema registreeritud, aga Opelid mitte.

21. sajandil ja e-riigis ei peaks küll sellist vahet tegema, sest 100% ei suudeta tagada loomade püsimine omal territooriumil ja ikka võib juhtuda, et lemmik läheb maailma avastama. Kõik lemmikloomad peavad olema kiibistatud ja registreeritud, nende omanikud tuvastatavad ja vastutusvõimelised.

Image by Varun Kulkarni from Pixabay

Varjupaiga jaoks on ülioluline, et kiip on kantud registrisse ja seal on õige telefoninumber, millelt saame omaniku kätte. Siis saame looma varjupaika sattumisel koheselt omanikuga kontakti võtta. See vähendab muretsemist ja stressi tunduvalt. Omaniku jaoks on parim info see, et lemmik on turvalises kohas ja temaga ei saa enam midagi juhtuda. Looma jaoks on parim, et talle on võimalik kiiresti järele tulla.

Eestis on tarvis üleriigilist ühtset lemmikloomaregistrit. Hetkel on omavalitsuse kohustus registreerida oma territooriumil elavad lemmikloomad, kuid ei ole sätestatud, mis kujul see registreerimine toimub, kas kellegi kaustikus, arvutis vms. Ametnik on tööl kellast kellani, aga loomad vajavad abi 24/7. Kuida siis väljaspool tööaega info liigub?

Tänapäeva digimaailmas selliselt erinevaid registreid pidada on mõttetu. Ise näeme, kui kiiresti maailm meie ümber muutub - inimesed vahetavad töö- ja elukohti, telefoninumbreid jne. Registris peab saama muuta andmeid operatiivselt.

Eestis on juba olemas lemmikloomaregister llr.ee, millega on liitunud 42 kohalikku omavalitsust ehk siis veidi üle poole ja varjupaigad kasutavad sama registri varjupaigamoodulit. Nende 42 omavalitsuse elanikud saavad oma kiibistatud loomade andmed kanda registrisse ja nad saavad öösiti rahulikult magada – kui midagi juhtub, siis lemmik saab ruttu tagasi koju.

Ülejäänud omavalitsuste elanikud võiksid pöörduda oma linna või valla vastavate ametnike poole ettepanekuga registriga liitumiseks. On vähe abi, kui ametniku sahtlis või arvutis on tabel kiibinumbritega, sest selle infoni ei jõua mitte keegi. Registriga liitumine tõstab kohalike elanike-loomaomanike turvatunnet – kui midagi juhtub, siis on tagatud info jõudmine inimeseni.

Image by meineresterampe from Pixabay

Ka omavalitsusel on llr.ee registriga liitudes kasud sees - varjupaiga kulud katab loomaomanik, kelle loom varjupaika kostile sattus, sest kiibistatud looma omaniku saab kindlaks teha. Samuti lühendab kiip varjupaigas viibimise aega: see on loomale hea - vähem stressi, see on loomaomanikule kasulik – väiksem arve. Tasuta lõunaid ei ole ja mitte miski ei kaalu üles seda, et sõber õnnelikult koju tagasi saab.

Lemmikloomaregistris llr.ee on juba väga-väga paljude Eestis elavate lemmikloomade andmed ja meie saame kiibitud looma omanikuga kokku viia väga kiiresti, sest registrile ligipääs ei sõltu ametniku tööajast. On vaja, et lemmikloomaregister llr.ee muutuks üleriigiliseks, sest loomad ei tunne piire ja võivad liikuda ühest haldusüksusest teise. Üleriigiline register teeb võimalikuks eksiteele sattunud lemmikud kiiresti koju tagasi aidata.

Vaata siit, kas Sinu lemmikloom on registris 


Samal teemal:

Lemmikloomade kiibistamine - mis ja miks?
Unustamatud lood - rännumees Ludwig
Kas sinu lemmiku andmed on registrisse kantud?