Seisukoht eutanaasia osas

Üks raskemaid asju, mida varjupaiga töötajad peavad tegema, on otsustada kellegi elu ja surma üle. Sellegipoolest mõistame, et see on teinekord parim, mida me saame loomale võimaldada ja see on kurb kuid paratamatu osa meie tööst.

Väga lihtne on näidata näpuga inimestele, kes on sunnitud ära tegema “musta töö”, mille põhjustajaks on vastutustundetud loomaomanikud, kes on läbimõtlematult hankinud endale lemmiklooma või lasknud tal sigida.

Ei saa öelda, et me pooldame eutanaasiat, aga me tunnistame, et teatud tingimustel on eutanaasiaks vältimatu vajadus. Meie riigis on rohkem lemmikloomi kui neile leidub sobivaid kodusid. Me oleme seisukohal, et väärikas, valutu surm on etem kui piinlemine alatoitluse, trauma või raske haiguse käes. Samuti ei ole vastuvõetavaks alternatiiviks pikaajaline elu üksikus puuris ilma liigiomaste liikumis- ja suhtlemisvõimalusteta. Suurt osa kassidest (vahel harva ka mõni koer), kes tuleb varjupaigas magama panna, on raske nimetada kodu- või lemmikloomaks, sest nad on sotsialiseerimata, pole iialgi viibinud tubastes tingimustes ega olnud inimesega kontaktis. Eutanaasiat tuleb võtta sellisena nagu ta on: see on viimaseks võimaluseks, et hoida ära loomade edasisi kannatusi. Lähtume oma tegevuses teadmistest ja eetikast, mitte emotsioonidest.

Eesti Vabariigis kehtivate seduste kohaselt tuleb esimesed 14 päeva peale looma varjupaika saabumist otsida tema vana peremeest ja peale kahe nädala möödumist leida loomale uus omanik või loom eutaneerida. Vaatamata sellele, et igal aastal õnnestub meil järjest rohkem vanu loomaomanikke üles leida ja uutesse kodudesse võetakse ka vahelduva eduga loomi üha rohkem varjupaigast, on ikkagi piisavalt palju loomi, kelle omanikud lasevad sündida soovimatutel järglastel, kes lõpetavad esimesel või teisel ringil varjupaigas.
Me püüame majutada ja leida hoiukodusid nii paljudele loomadele kui võimalik, kuid kuhjates liiga palju loomi kokku, tekib plahvatuslik nakkushaiguste levik, mida ei ole võimalik kontrolli all hoida, samuti satuvad loomad suurde stressi.
Peale 14. päeva ei eutaneerita looma juhul kui:

• Loom on sõbralik ja sotsiaalne
  
• Kass ei ole FIV viiruse kandja
  
• Loom on terve
  
• Looma lootus leida uus kodu on kõrge (iseloom, tervis jms eeldused)
  
• Kui varjupaigas on vabu kohti
  

Kui ülaltoodud eeldused ei ole täidetud, ei pruugi olla varjupaigal võimalik looma peale 14.-ndat päeva pidada. FIV viirust kandvad kassid eutaneeritakse varjupaigas kuna nende võime võidelda varjupaigakeskkonnas levivate muude viirustega on tänu immuunsuspuudulikkusele madal ja neid peaks hoidma teistest kassidest eraldatult puuris. Pikaaegne isolatsioon ning puurispidamine on looma suhtes julm, selliste loomade ülalpidamine on väga kulukas nii varjupaigale kui ka uutele kodudele. FIV positiivsed kassid ei tohi minna kunagi õue ega puutuda kokku tervete kassidega.
Varjupaiga elanikud, kellele on tehtud kõik ravimenetlused, kiibitud, vaktsineeritud ning kastreeritud/steriliseeritud, eutaneeritakse juhul kui nende vaimne või füüsiline tervis varjupaigas olemise kestel halveneb ning nõuab täiendavaid ravimenetlusi, mida ei ole võimalik teostada varjupaigas kohapeal ja loomale ei ole võimalik leida hoiukodu.
Kõik eutanaasiad viiakse läbi varjupaiga veterinaaride poolt, kasutades selleks kõige humaansemaid vahendeid.

Nii kaua kuni siia ilma sünnib kassipoegi ja kutsikaid, keda ei ole kellelegi vaja ja inimesed ei steriliseeri ega kastreeri oma loomi, peavad varjupaigad pistma rinda tagajärgedega. Eutanaasia ei ole lahendus loomade ülepopulatsioonile vaid traagiline paratamatus.