Üks raskemaid asju, mida varjupaiga töötajad peavad tegema, on otsustada kellegi elu ja surma üle. Sellegipoolest mõistame, et see on teinekord parim, mida me saame loomale võimaldada ja see on kurb kuid paratamatu osa meie tööst.

Väga lihtne on näidata näpuga inimestele, kes on sunnitud ära tegema “musta töö”, mille põhjustajaks on vastutustundetud loomaomanikud, kes on läbimõtlematult hankinud endale lemmiklooma või lasknud tal sigida.

Ei saa öelda, et me pooldame eutanaasiat, aga me tunnistame, et teatud tingimustel on eutanaasiaks vältimatu vajadus. Meie riigis on rohkem lemmikloomi kui neile leidub sobivaid kodusid. Me oleme seisukohal, et väärikas, valutu surm on etem kui piinlemine alatoitluse, trauma või raske haiguse käes. Samuti ei ole vastuvõetavaks alternatiiviks pikaajaline elu üksikus puuris ilma liigiomaste liikumis- ja suhtlemisvõimalusteta. Suurt osa kassidest (vahel harva ka mõni koer), kes tuleb varjupaigas magama panna, on raske nimetada kodu- või lemmikloomaks, sest nad on sotsialiseerimata, pole iialgi viibinud tubastes tingimustes ega olnud inimesega kontaktis.

Nii kaua kuni siia ilma sünnib kassipoegi ja kutsikaid, keda ei ole kellelegi vaja ja inimesed ei steriliseeri ega kastreeri oma loomi, peavad varjupaigad pistma rinda tagajärgedega. Eutanaasia ei ole lahendus loomade ülepopulatsioonile vaid traagiline paratamatus.

Eutanaasiat tuleb võtta sellisena nagu ta on: see on viimaseks võimaluseks, et hoida ära loomade edasisi kannatusi. Lähtume oma tegevuses loomade viiest vabadusest, teadmistest ja eetikast, mitte emotsioonidest. Kõik eutanaasiad viiakse läbi varjupaiga veterinaaride poolt, kasutades selleks kõige humaansemaid vahendeid.