Sel aastal tuli kevad teisiti

Iga suve alguses oleme kirjutanud sellest, kuidas möödusid kevadised talgupäevad, kuidas meil on palju sõpru ja abilisi, kes käed külge panevad, et varjupaikade territooriumid eelmise aasta kulust puhtaks saada, kuidas ruumid ja aknad lüüakse läikima jne. Selle aasta kevadel oli varjupaikades tavatult vaikne, kuid tegelikult kõik toimis ja toimib praegugi.

Meie abistame loomi igapäevaselt – võtame vastu väljakutseid hulkuvate või leitud lemmikloomade kohta ja toimetame nad varjupaika; sissetulnud loomad läbivad veterinaarse kontrolli ja neile tehakse vajalikud protseduurid; kahe nädala jooksul levitame infot looma kohta, et leida üles tema vana omanik ja vana omanik saab oma loomale varjupaika järele tulla; 15ndast varjupaigapäevast hakkame varjupaigaasukale uut kodu otsima; sobiva uue kodu leidmisel loovutame lemmiklooma ja ta läheb oma uue pere juurde. Kõik toimib nagu ennegi.

Mis on siis teisiti? Varjupaikades ei toimu tavakülastust. Tavakülastuse all mõtleme varjupaigas niisama loomade vaatamas käimist, kui eesmärgiks ei ole lemmikloomale uue kodu pakkumine.

Mida me nägime ja õppisime?

Karantiiniaeg näitas selgelt, kui hästi mõjub loomadele see, kui varjupaigas on vähem inimesi ning keskkond on vaikne ja rahulik. Järjekordselt saime kinnitust, et elu varjupaigas peab lähtuma ainult loomade heaolust.

Töö varjupaigas võib jagada kaheks haruks, kuid eesmärk on üks – igal lemmikloomal peab olema kodu. Kogu töö, mis hõlmab info jagamist, et lemmik jõuaks vanasse kodusse tagasi või leiaks uue kodu, saab ära teha tänapäevaste infokanalite kaudu. Selleks ei ole vaja enne varjupaika kohale tulla, kui alles looma koju viimiseks. Meie kodulehelt on leitav info iga varjupaigas viibiva looma kohta, on fotod ja videod, lisaküsimuste kerkimisel saab kasutada abivahendina telefoni.

Teine haru on töö loomadega – igapäevane hoolitsemine ja suhtlemine. Seda tööd tehakse professionaalselt looma loomuomast käitumist ja vajadusi silmas pidades. Varjupaigatöö nõuab oskuseid. See ei ole sama, mis kodus ühe kassi või koera eest hoolitsemine. Varjupaigaloomad on kõik eraldi isiksused, neil on erinev elukogemus ja neid peab tundma. Loomadega suhtlevad neile tuttavad inimesed. Nii toimub varjupaigatöö stressivabas usalduslikus õhkkonnas, mis tagab loomadele hea keskkonna.

Meil on väga hea meel, et meil on palju sõpru, kes arvestavad mitte enda, vaid loomade vajadustega. Nendeks on vabatahtliku töö tegijad ja annetajad-toetajad. Vabatahtlik töö toimub varjupaikades organiseeritult ja annetused-toetused tehakse südamest ja kontaktivabalt ilma vastuteenet ootamata.

Mida tähendab ideaalne varjupaigakülastus varjupaigas elava kassi, koera või pisilooma jaoks?

Parim variant oleks, kui iga varjupaigakülastus lõpeks varjupaigaasuka uude koju minekuga. Selleks tuleb ära teha eeltöö infokanalites – lemmik on kodulehelt välja valitud, sooviavaldus on looma profiililehelt saadetud, küsimuste-vastuste voor on telefonis tehtud ja looma külastusaeg on kokkulepitud. Alles siis tullakse kokkulepitud ajal varjupaika ühe konkreetse loomaga suhtlema, et saada viimane kinnitus teineteisele sobimisest. Lõpuks täidetakse loovutusleping ja lemmik lähebki uude koju. Ideaalne stsenaarium!

Kuidas on tavakülastused seotud varjupaigaloomade heaoluga?

Kui nüüd vaadata karantiiniaega varjupaigas ajutise kodu leidnud loomade vaatevinklist, siis neile see täitsa meeldib. Varjupaigas on vaikne ja rahulik – vaikus ravib. Varjupaika sattumine on loomale stressi tekitav olukord. Siia sattunud loomad on haiget saanud – kui mitte füüsiliselt, siis hingeliselt või vaimselt kindlasti. Füüsiliste traumade ja haiguste puhul aitavad veterinaarid, ärevuse ja hirmuga on keerulisem. Pidev stress nõrgestab looma immuunsüsteemi ja ta haigestub kergemini. Haigus lükkab edasi tema võimalust saada uude koju, sest ravi võtab aega. Selliselt pikeneb varjupaigas veedetud aeg, mis omakorda jälle põhjustab stressi ja nii seisame silmitsi ühe suletud ringiga. Meie võimuses on tegeleda sellega, et stress varjupaigas oleks minimaalne. Kui siis ajutises elupaigas on ümbritsevad stressifaktorid viidud miinimumini, on uue olukorraga harjumine kergem ja loom on tervem.

Kui otsida paralleeli inimeste maailmast, siis varjupaiga külastus lihtsalt niisama, mitte endale looma võtmise eesmärgil, on võrreldav sellega, et teie koju marsivad sisse inimesed tänavalt sooviga lihtsalt vaadata, kuidas teie kodu välja näeb ja kuidas te seal elate. Kuidas te end selles situatsioonis tunneksite? Ilmselt tekiks pinge, sest te ei tunne neid inimesi ja te ei tunneks end sugugi mugavalt. Samasugune pinge tekib loomas, kui ruumi siseneb või aediku taha tuleb vaatama tema jaoks võõras inimene. Loomadel on tunded ja inimestena ei saa me eeldada ega sundida, et nad peaks kõiki inimesi kohe usaldama. Eriti siis, kui nende varjupaika sattumise põhjus on inimesega negatiivselt seotud.

Hirm ja ärevus on otseselt seotud looma heaoluga. Kui loom viibib päevas tundide kaupa stressiolukorras, siis ei ole tagatud looma heaolu. Pigem tekitab see olukord talle piina. Seetõttu on hoopis sobilikum, et loomadega tegelevad varjupaigatöötajad ja vabatahtlikud, kes saavad esmalt loomadega tuttavaks ja pakuvad neile suhtlemist just konkreetse looma tingimustel. Töötajad on professionaalid ja vabatahtlikud läbivad vastava koolitusprogrammi.

Mis teeb meid murelikuks?

Harjumuste muutmine võtab pikalt aega ja võib tekitada vastumeelsust või vääritimõistmist. Nagu laeva ei saa pöörata järsku, vaid tasapisi, siis harjutame praegu loomade tutvustamist e-kanalite kaudu ja soovime selles väga heaks muutuda.

Seoses eriolukorraga pelgame varjupaikades loomade arvu kasvu. Selleks võib olla kaks põhjust. Esiteks hakkab loomi rohkem varjupaika jõudma, sest koos saabuva suvega on alanud kassipoegade hooaeg ja suviti satuvad loomad ka rohkem hulkuma. Samuti on juba ette tulnud loomade sattumist varjupaika eriolukorrast tingituna. Teiseks võib pikeneda loomadele uue kodu otsimise aeg, sest inimeste ebakindel olukord lükkab looma võtmise otsuse aina edasi.

Me oleme kohalike omavalitsuste partnerid, kuid nemad katavad loomahoiu esimese kahe nädala jooksul, mis on seotud vana omaniku otsimisega. Meie tahame aga otsida hüljatutele uued kodud ja hetkel on uue kodu leidmise aeg umbes kolm kuud. Selle ajaperioodi kulutuste katmiseks kogume annetusi. Me võtame vastu nii rahalisi kui ka esemelisi annetusi. Eriti on oodatud rahalised annetused, mille eest saame ise väga soodsate hindadega tellida varjupaigas vajaminevat – näiteks mõnele loomale konkreetset ravitoitu, toitu ilma emata kassipoegadele, kes tavatoiduga pirtsutavad jne.

Kui otsustame vastu võtta vähem külalisi, siis ei tähenda see sugugi, et me kuidagi sulguks. Kas vähem külalisi võib vähendada annetamist? Annetamine varjupaigas ei ole kunagi olnud piletiks varjupaika pääsemiseks ja loomade vaatamiseks. Varjupaiga külastamine peab muutuma rohkem eesmärgipärasemaks, sest siis on loomadel vähem stressi.

Me vastame alati küsimustele ja anname soovitud informatsiooni ka teistes kanalites, mitte ainult varjupaigas. Uut kodu valime loomale lähtuvalt tema iseloomust, käitumisest, eelnevatest elukogemustest ja vajadustest. Me oleme üks väga vähestest loomaorganisatsioonidest, kes avaldab organisatsiooni statistilisi andmeid. Kui teil on mure või huvi, siis helistage või kirjutage ja küsige.

Kuidas edasi?

Meil on väga hea meel vabatahtlike üle, kes on pühendunud ja panustavad oma aega, et loomad end varjupaigas paremini tunneks. Vabatahtlikuks saamine algab infopäevast, mille toimumistest kuulutame oma infokanalites.

Kui meil on hooajatöödeks rohkem abilisi vaja, siis teeme üleskutse ja anname teada, mis töödeks ja kui palju abilisi me ootame ning registreerime osalejad.

Väga hästi on toiminud erinevatest ettevõtetest saabunud abisalgad mingi kindla töö tegemiseks ja seda praktikat soovime jätkata.

Soovime tulevikus organiseerida varjupaigaelu tutvustavaid üritusi rohkem väljaspool varjupaika. Üritused, mis toimuvad varjupaigas, on haridusliku eesmärgiga ja saavad toimuma organiseeritult. Selliselt on tagatud loomade kodurahu. Neid üritusi suudame korraldada ainult vabatahtlike kaasabil.

Me oleme alati loomade poolt ja näoga inimese poole!

Mis on varjupaiga külastamise eesmärgid ja millal saab tulla?

1. Oma isiklikule lemmikloomale, kes on sattunud varjupaika, järele tulemine – eelnevalt on telefoni teel kokkulepitud järele tulemise aeg.

2. Varjupaigas konkreetse lemmikloomaga tutvumine, et ta uude koju viia – eelnevalt on täidetud sooviavaldus, telefoni teel on toimunud intervjuu ja kokku on lepitud tutvumise aeg.

3. Hariduslikul eesmärgil toimuv grupikülastus – eelnevalt on kokku lepitud grupi suurus, külastuse aeg ja programm.

Varjupaiga külastamisel kehtib varjupaikade külastamise kord, millega tuleb eelnevalt tutvuda ja anda läbilugemise kohta allkiri. Ole hea, enne varjupaika tulekut helista ja broneeri aeg!


VARJUPAIK EI OLE loomaaed ega lõbustuspark. Nii nagu oma kodus ei ole lemmikloom näituseeksponaat ega mängukann, ei ole ta seda ka varjupaigas. Varjupaigaelu on looma jaoks kordades keerulisem ja stressitekitav, sest ta ei ole oma kodus.
VARJUPAIK ON siia sattunud lemmikute ajutine kodu, kus tuleb tagada kodurahu. Rahulikus õhkkonnas on varjupaigaasukate elukvaliteet parem ja me saame keskenduda ettevalmistustele uude koju minekuks.

Artikkel ilmus meie ajakirja Käpa all 2020 suvenumbris.

Previous Next