Pika aasta kodus

Möödunud aasta juulikuus sai täis üks aasta Pika seiklustest oma uues kodus. Selle aasta 1. jaanuaril tähistas koer lisaks 2024. aasta tulekule ka oma teist sünnipäeva. Vahva koera Pika seiklustest kirjutab tema omanik Liisa Toots.

Esimestel kuudel jõudis Pika uues kodus ära närida mitu patja ja teha tekkidesse auke, samuti sai raskeid kahjustusi koridori vaip, isegi üks lauajalg sai tema hambaid tunda. Sellest faasist saime õnneks üle ja ainsad asjad, mida Pika nüüd hävitab, on tema mänguasjad, murdunud puuoksad ja halud. Eelmise suve lõpus avanes meile aknast tore vaatepilt, kui nägime Pikat õunapuu all askeldamas. Nimelt avastas Pika, et ta saab madalate puuokste pealt õunu kätte, mida siis mööda aeda ringi loopida. Süüa ta neid ei soovi, aga palli asendusena töötavad õunad väga hästi.

Pika oma sõprade Peetri ja Oskariga

Pika varajane noorus oli raske, kuid hoolimata sellest on ta kõigiga sõber. Eriti seltsiv on ta kasside ja koertega. Kuigi kassidega on tal mõnevõrra keerulisem sõprust sobitada oma liigse agaruse tõttu, siis liigikaaslastega sujub tutvumine libedamalt. Pika on saanud endale juba mitu head sõpra, kellega regulaarset kohtub ja hullab, nii et muru ja põõsaoski lendab.

Kui pererahvas peab paariks päevaks ära sõitma ja Pika kaasa minna ei saa, siis peatub ta hoidja juures, kus Pikast on saanud lemmikklient. Kuna Pika on väga sotsiaalne ning kõrge energiatasemega, siis väsitab ta teised koerad ära ja jääb ootama, kuni nad kosuvad ja on uuesti valmis mängima. Talle meeldib nii väga liigikaaslastega aega veeta, et kui on aeg koju minna, siis õnnelik ta selle üle ei ole ja mossitab pärast veel koduski.

Pika õhtune uinak

Pika armastab väga inimeste juures olla ja ronib isegi diivanile, kui pererahvas seal pikutab. Öösiti magab Pika voodi ees, et kohe hommikul esimese asjana tere öelda ja kõhu alt sügamist saada. Pika alustas sel aastal ka oma kooliteed ja ta on väga tubli õpilane. Vahepeal läheb tunnis tähelepanu käskluste kuulamise asemel teistele koertele ja ta teeb näo, nagu ta ei kuuleks midagi. Aga kohe, kui Pika hea maiuse lõhna tunneb, näitab ta oma õpitud oskused ette. Lisaks oma sõpradele, pererahvale ja heale söögile meeldib Pikale hullupööra lumi. Kui ta ainult teaks, et ta ei pea enam kaua seda ootama. Ta veedaks terve päeva lumehanges, kui vähegi saaks.

Mis aga Pikale ei meeldi? Lisaks ilutulestikule ja äikesetormile ei meeldi talle kärbsed ja sääsed, kelle ta igal võimalusel kinni püüab. Ka autosõit pole tema lemmiktegevus, aga ta on aru saanud, et vältida seda ei saa. Eelmisel suvel läks Pikal aega, et harjutada rannas suplemisega, aga kui ta nägi teisi koeri vees hullamas, siis oli ta kohe nende kõrval. Sel suvel oli aga Pika meist kõigist esimesena vees. Päev, mil me ta koju tõime, oli kohe selge, et Pika on meie pere liige!


Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2023/3 numbris. Autor: Liisa Toots
Previous Next