Tempel mällu igaveseks ehk Päka lugu

Päka koduotsimise kuulutus varjupaiga kodulehel algas täiesti tavaliste sõnadega nagu ikka - Päka on 9-aastane koer, kes ootab uut kodu Tallinna loomade varjupaigas. Aga Päka lugu ei ole tavaline ja tegelikult ei saa ühegi varjupaika sattunud looma lugu pidada tavaliseks. Iga lugu on seotud elukäikudega, milles on nii nuttu kui naeru.

Varjupaika sattumine võib olla mõne lemmiku jaoks pääsetee, mõnikord väljapääsmatu olukord. Põhjus, miks Päka varjupaika sattus, oli traagiline ja see vajutas Päka mällu templi igaveseks. Päka ei sattunud varjupaika sellepärast, et tema omanik oleks haigestunud või seetõttu, et ta ei oleks Päkat enam tahtnud, vastupidi, koera omanikud hoolisid oma lemmikloomast väga. Päka sattus varjupaika sellepärast, et omanikud olid sunnitud loomast loobuma. Nimelt on Päka koer, kes on tulekahju üle elanud. Tema perekond ja Päka pääsesid põlevast majast, kuid nende kodu põles maani maha. Just see kurb ja traagiline sündmus oli põhjuseks, miks Päka varjupaika sattus. Perekonnal ei olnud lihtsalt enam võimalik koerale kodu pakkuda. Nad olid kaotanud kõik ja pidid oma elu taas nullist üles ehitama.

Varjupaikade MTÜ sai nende väljapääsmatust olukorrast aru ja võttis Päka enda hoole alla. 2017. aasta veeburaris jõudis koer kõigepealt meie Virumaa loomade varjupaika.

Päka oli üleelamistest väga traumeeritud – teda kohutasid igasugused valjemad helid, paugud ja mürinad, mis ilmselt seostusid tulekahjuga. Varjupaiga vabatahtlik Mari võttis enda südameasjaks Päka sellest olukorrast välja aidata. Ta tegeles koeraga päev päeva kõrval pea aasta aega. Mari ja Päka kasvasid nii kokku, et Mari oleks Päka kohe koju viinud, kuid üürikorteris ei olnud koera pidamine lubatud.

Et Päka ootas Rakveres uue kodu võimalust juba liiga pikalt ja kellelegi ta silma ei jäänud, siis  otsustasime õnne proovida pealinnas ning saatsime koera meie Tallinna loomade varjupaika. Virumaa varjupaiga töötajates segunes lahkumisnukrus rõõmsa lootusega, sest Päkale avanes suurem võimalus kodu leida.

Tallinna loomade varjupaigas toimus 2018. aasta sügisel taas Heateo Sihtasutuse, Varjupaikade MTÜ ja Tallinna vangla ühisprojekt nimega “Käpp ja käsi”. Päka on üks nendest õnnelikest koertest, kes sellest osa sai.  Selle projekti raames avanes Päkal võimalus käia kaks korda nädalas koertekoolis. Kinnipeetav sai tunda Päka rõõmu ja õpetussõnu ning Päka sai tunda inimese hoolt, armastust ja õppida kõiki peamisi eluks vajalikke tegevusi. Kaks kuud kestnud koolitused jäid Päkal edukalt selja taha ja ta oli valmis minema uude koju.

Päkale leidsime uue kodu 2019. aasta jaanuaris ja ta jäigi pealinnapoisiks. Koer ootas oma uut võimalust kokku 713 päeva, mis on veidi vähem kui kaks aastat. Täname kõiki, kes aitasid Päka raskest elukogemusest üle, õpetasid ja toetasid koera! Aitäh Päka uuele pererahvale, kes võtsid vanema koera oma pereliikmeks!

Päka

Päka on üks väga erakordne koer, ta on intelligentne ja õpihimuline. Kui öeldakes, et vanale koerale enam uusi trikke ei õpeta, siis Päka lükkab selle väite 100%-liselt ümber. Ta on tragi ja innukas härra. Traagiline põleng on Päkasse kindlasti oma jälje jätnud, kuid sellest hoolimata liputab ta saba ja on valmis inimesega koostööd tegema. Päka on koer, kellega õhtuti kamina ees maailma asju arutada. Päka on koer, kes õpetab inimest, mitte vastupidi. Ta ei ole ülemäära aktiivne, vaid armastab rahulikke jalutuskäike ja koduseid õhtupoolikuid. Päka kuulab väga hästi sõna ja on viisakas kodukoer, kellele pigem meeldib sooja kamina ees vedeleda kui üksi õues olla.

Lenna ja Päka

Päka on üks 24-st Delfi lemmikloomaportaali Koduleidja 2018 jõulukalendristaarist ja esines koos lauljatar Lennaga Delfi TV-s. Päka on üks väga erakordne koer, kinnitas stuudiosse külla tulnud Lenna, kelle südame sulatas Päka hetkega. Päka ja Lenna klappisid hästi.

Videos vastas Lenna küsimustele, mis olid seotud lemmikloomadega. Toome ära siin mõned neist koos Lenna vastustega.

Mis on lemmikloomade juures parim?

Lenna: “ Ikka see, et et sul on truu sõber, kes sind alati ootab kodus, pakub sulle seltsi, et sa ei ole üksi, on kaaslane ja pereliige.”

Mis koeratõug sa oleksid?

Lenna: “Kui ma ise oleks koer, siis oleks ma austraalia lambakoer, sest et nad on hästi ilusad. Sellised parajalt suured, et ei ole liiga suured ega ka liiga väikesed ja nad on hästi aktiivsed. Ma saan aru, et neil peab olema kari, keda ajada. Ma arvan, et ma võiksin olla selline nunnu.”

Kas kõigil peaks olema lemmikloom?

Lenna: “ Ma arvan, et ei pea olema igaühel kodulooma, vaid ikkagi neil, kellel on see tunne – hoolida ja hoolitseda kellegi teise eest ja pakkuda talle head kodu.”

Artikkel ilmus meie uudiskirjas Käpa all (2019/21). Kõiki uudiskirju Käpa all saad lugeda siit.