Suur koduotsimismäng

Kui Pipi otsis spunki, siis meie otsime kodusid. Mida see tähendab? Me levitame kõikvõimalikes kanalites infot uut kodu ootavate loomade kohta. Enne seda oleme me nad uude koju minekuks ette valmistanud ja teinud vajalikud veterinaarsed protseduurid: kiibistamine, vaktsineerimised, parasiiditõrjed ja sterilisatsioon/kastratsioon. Protseduure saame teha tänu sellele, et annetajad õla alla panevad.
Foto: Moment Pildis

Täna tahame rääkida loo Tuksist, kes juba üle kahe aasta elab meie Valga loomade varjupaigas. Kas leiame uue kodu ka seeniorist Tuksile? Kas Tuksi sõstrasilmad räägivad enda eest ja suudavad vaadata inimese hingepõhja? Kas suudame jagada Tuksi lugu nii palju, et see jõuab inimeseni, kes tunneb koeras ära oma hingesugulase, avab talle oma südame ja koduukse, et teekond uude koju võiks alata?

Tuks jõudis varjupaika 2018. aasta varakevadel. Enne seda oli ta hulkuv koer, kes elas suvilarajoonis. Inimeste käest sai ta süüa ja leidis ka kuurinurga, kus magada. Kuts käis külakorda - ta tuli ja läks, aga ligi endale ei lasknud. Suvel tundus elu lill, kuid talved olid karmimad, sest siis inimestel suvilatesse eriti asja ei olnud. Inimesed nägid koera ainult eemalt ja keegi ei teadnud, kuidas ta tervis on või kas teda vaevab midagi. Nii palutigi meid koer enda hoole alla võtta.

Selline elumuutus oli koerale keeruline ja varjupaigas muutus Tuks nähtamatuks. Ta peitis ennast kuuti ning istus seal päevade kaupa. Aga ei olnud hullu – koer oli väga tolerantne, kui me talle kuuti külla pugesime. Nii saime tehtud kõik läbivaatused ja protseduurid. Tuba oli Tuksil alati korras, õled kenasti ühes nurgas ja peremees istus teises nurgas kui külalisi vastu võttis ja ei mingit laamendamist. Kogu elamise tegi paremaks see, et Tuks on hea isuga. Armastus käib ikka kõhu kaudu, ainult alguses tuli veidi kavalust kasutada ja eemalt talle võileiba näidata. Ilmselgelt oli ta hulkurielu jooksul söönud seda, mis inimestest üle jäi. Praeguseks on koer harjunud sööma spetsiaalselt koertele mõeldud toitu ja maiuseid.

Hea sõna ja paremate palakestega meelitasime Tuksi kuudist välja käima ja omainimestega suhtlema. Meie töötajad võtsid spetsiaalselt aega Tuksi juures istuda ja saabus päev, kus koer sai esimesed paid. Tuksil on ka oma fänn, kes nädalalõppudel teda külastab ja koera meelt lahutab.

Foto: Moment Pildis

Tänaseks on Tuks harjunud kaelarihmaga, käib kenasti rihma otsas jalutamas ja maiust võtab inimese peost tasa-tasakesi. Päris võõra inimese jutule ta kohe ei tule ja vaatab esiti eemalt. Kui varuda aega ja kannatust ning taskutäis maiuseid, siis koer usaldab ka ligi tulla. Kui Tuks leiab oma päris inimese, siis see suhe kestab igavesti.

Koerad on head kohanejad – ühel läheb see kiiremini, teisel võtab rohkem aega. Me peame olema heatahtlikult kannatlikud ja aeg on meie sõber. Aega läheb, aga asja saab, ütleb Eesti vanasõna. Aega läheb, aga koer saab lõpuks oma uude koju, ütleme meie.

Tutvu Tuksi profiiliga siin

Toeta Tuksi ja teiste pikaajaliste koduotsijate ülalpidamist