Maximi lugu

Oktoober on meie varjupaikades musta kassi kuu. Maxim otsustas selles kampaanias osaleda lausa kahel aastal enne kui leidis oma soovidele vastava pere.

Viljandi varjupaiga asukas Maksim oli laisk sõna otses mõttes ja ilma põhjuseta tema ikka ei liigutanud küll. Kui midagi vaja oli, siis ta venis oma pesast välja nagu irvik-kass raamatus “Alice imedemaal”. Kõigepealt ilmus nähtavale kassi pea ja mingi aja möödudes sai kassi näha tema täies hiilguses. Just hiilguses, sest Maximi karv läikis, et mitte öelda hiilgas. Maximi oli maksimaalselt palju – ta oli tõeliselt suur ja ta sõprus oli suur.

Maxim Viljandi varjupaigas

Laisk oli ta veel selle poolest, et uude koju ta ei kiirustanud. Maxim oli musta kassi kuu kampaanias 2017. ja ka 2018. aastal. Äkki uute kodude pakkujad arvasid, et kassitoas oli miski kassi vahakuju, sest Maxim ainult lebas või istus, istus või lebas... Võib-olla Maxim tasakaalustas oma zen-olekuga isiklikku minevikutaaka. Me ei saa iial teada, mis temaga kunagi oli juhtunud, aga võime oletada, et kass oli pidanud oma elunatukese pärast värisema.

Kastreerimisoperatsiooni käigus avastas veterinaar, et Maximil oli kaasavara kõhus - nimelt õhupüssikuul. Kass sai tina kaalu võrra kergemaks ja varandus sai varjupaigas arhiveeritud Maximi dokumentide juurde. Nagu ütleb vanasõna – kassil on üheksa elu ja uue kodu pakkuja oleks saanud Maximi elu ainult paremaks teha.

Kampaania sai oktoobri lõpuga läbi ja Maxim istus ikka varjupaigas. Mõtlesime meiegi, et musta kassi kuu staar jätkab ka järgmisel aastal kampaanias kuni varjupaiga uksest astus sisse inimene, kes ütles: “Viin koju kassi, kes on varjupaigas kõige kauem olnud”. Selleks ajaks oli Maxim varjupaigas veetnud täpselt 399 päeva ja siit algas kassi jaoks uus elu.

Edasi palusime juba jutustada Maximi uuel omanikul Annikal. Annika sõnade kohaselt sai tema jaoks Maximi lugu alguse tegelikult Eisyst, pimedast koerast, kes nägi südamega. “Pea kaks aastat tagasi, 8. veebruaril 2017. aastal oli täiesti tavaline hommik kohvitassi ja võileivaga. Nagu ikka, sirvisin hommikul uusi Facebooki postitusi. Üks minu sõpradest jagas Viljandi loomade varjupaiga postitust, kus otsiti kodu vanale pimedale koerale. Mina, kes ma olin lubanud, et ei võta ealeski endale enam ühtegi looma koju, haarasin telefoni ja palusin koera lõunani broneerida,” rääkis Annika. Koer oli leitud Võrtsjärve äärest kraavist. Ta oli ca 12 aastat vana, pime ja külje peal oli rusikasuurune haavand. Veterinaari sõnul oli ainuke lootus, et organism saab haavandiga ise hakkama, sest kokku õmmelda ei olnud seda võimalik. Varjupaigas oli koer viibinud juba mõnda aega. Veel samal päeval viis Annika Eisy koju, et pakkuda talle pere keskel väärikat vanaduspõlve. Annika meenutab seda järgmiselt: “Mäletan, kui Eisy peale uue koduga tutvumist ja pikka ärkvelolekut magama jäi... Me rääkisime sosinal ja kõndisime kikivarvul. Ja muudkui vaatasime ja vaatasime, kuidas ta magab ning nautisime tema norskamist.” Eisy saigi terveks ja oli pere jaoks maailma parim koer.

Annika perel ja Eisyl olid oma jutud ja jalutuskäigud, oma purskkaevuga park, omad kindlad rajad, nuuskimised, pingid ja ootamised. Eisyst eemalolek oli alati raske. Kaugemal olles olid pereliikmete mõtted kogu aeg kodu ja Eisy juures, ostud sai tehtud ainult Eisyle ja omavahelised jutudki lõppesid alati lausega: "Tahaks juba kodus Eisy juures olla".

Maxim

Tore kooselu kestis pea kaks aastat. Üle-eelmise aasta oktoobris otsustas vana koer, et ta enam ei jaksa ja lahkus taevastele radadele. Pärast seda oli kogu pere väga kurb. Nii ilusat ja head koera ei leia me enam kunagi ning ühiselt otsustati, et koera enam ei võeta, aga ilma loomata tundus kodu tühi. Jälle mängis saatus oma mänge ja Annika juhtus lugema Maximist, kes oli Viljandi varjupaiga kassituppa pikemaks ajaks pidama jäänud. Esimene jõnks käis südame alt läbi ja sammud sätiti varjupaiga poole. Kassitoas Maximiga kohtudes käis Annika südamest läbi teine jõnks, mis ütles, et see on meie kass. Siis selgus, et Maxim on juba kellegi poolt nädal otsa broneeritud ja ootab kojuviimist. Tol laupäeval oli broneeringu kehtivuse viimane päev. Ja istuski Annika koos tütrega varjupaigas seni kuni külastusaeg lõppes. Maximile keegi järele ei tulnud ja nii saigi südamekassist pereliige.

Selle kohta, et Maxim oli kassitoas kui vahakuju, ütles Annika: “See seisund kehtis seni kuni Maxim uue kodu uksest sisse sai. Mitte, et ta pööraseks oleks muutunud, rahulik on ta ikka, kuid kass jutustab ja suhtleb palju. Kui koju jõuan, jookseb ta kohe vastu tervitama ja annab teada, mis vahepeal toimunud on. Hommikuti tuleb ja nurrub vaikselt kõrva sisse, et kui kaua sa mõtled siin veel magada. Kui reaktsiooni ei järgne, paneb ta pehme käpa mulle põse või suu peale. ”Maximil on oma kiiks ka – ta armastab väga kodutoitu ja leiva nimel oleks ta valmis kasvõi saltot viskama.”

“Parimad loomad saab Viljandi varjupaigast”, ütles Annika veendunult jutu lõpetuseks.
Meie omaltpoolt ütleme aitäh inimestele, kes hoolivad varjupaiga loomadest!

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.

Maximi lugu ilmus meie ajakirja Käpa all 2019/1 numbris.