Lucy päevik ehk kuidas minust sai sünnitusmasin

Mina olen Lucy ja ma sündisin neli aastat tagasi ühe talu koertekarja. Mina olin üks neist õnnelikest (kui nii võib öelda), kelle inimese käsi määras elule. Mul ei olnud muret, sest mind ümbritsesid liigikaaslastest koerad, kelle seltsis tundus turvaline.

Siis ei saanud ma veel aru, et inimese käsi valitseb – valitseb kutsikate elu ja surma üle. Valib ja valitseb, kes jääb elama, kes aetakse kotti. Päike paistis ja elu oli lill.

Esimesed elukogemused

Nii nagu igast tüdrukust sirgub naine, kasvasin ja arenesin ka mina kuni mul tuli esimene jooksuaeg. Ühel päeval ma mõistsin, et minust on saanud suur emane koer. Pere isased koerad piirasid mind ja käisid pinda. Olin küll tagasihoidlik ja kohmetu, esimene kord ikkagi, aga pääsu polnud. Ja nii see algas – paari kuu pärast sünnitasin oma esimesed kutsikad.

Minust sai sünnitusmasin

Emasel koeral nagu ma olen, on looduse poolt antud võime aastas kaks korda tiinestuda. Et talu koerakarjas elasid emased ja isased koerad ning mitte midagi ei võetud ette, siis kaks korda aastas tegid isased emastele tittesid. Ka minul olid igal aastal pojad. Mu keha jäi järjest nõrgemaks – igal aastal sünnitamine kurnab. Ja oleks mu kutsikad siis kellelegi rõõmuks. Ei, need süütud hinged hävitati, visati kotiga mülkasse. Olin küll ahastuses, kuhu mu lapsed jäid, kuid aeg parandas haavad, valu ununes, tuli uus jooksuaeg ja kõik algas otsast peale.

Pööre elus

See juhtus umbes pool aastat tagasi, kui ma olin juba nelja aastane ja ilmale toonud oma järjekordse pesakonna. Talust viidi mind äkki elama ühte väikesesse korterisse. Hea inimene soovis mulle pakkuda teistsugust elu. Kõik ju nagu sujuski, kuid ma olen suur koer ja ma käitun nagu koer ning see tilluke korter lihtsalt ei sobinud mulle. Tundsin ennast nagu elevant portselanipoes. See oli ka ilmselt kõrvalt näha, sest ühel päeval ma teadsin, et minu perenaise ees on kolm valikut – kas ta viib mind vanasse elukohta tagasi, kas ta viib mind veterinaari juurde, kes suigutab mind viimsele unele või saab minu ajutiseks elukohaks varjupaik.

Õnneks läks nii

Nii sattusingi ühel päeval Pärnu loomade varjupaiga hoole alla. Varjupaiga töötajad olid võlutud minu leebest käitumisest ja pruunidest niisketest silmades. Omavahel rääkides nad imestasid, kuidas elus nii palju kannatanud koer on ikka veel inimese suhtes usaldav ja leebe. Nad hakkasid tegema mulle igasuguseid protseduure. Oli vaja lahti saada kirpudest, kes mu kasukas elasid ja ussidest, kes mind seestpoolt närisid. Ma ei olnud saanud elus ühtegi kaitsesüsti – need on nüüdseks tehtud. Minu küünte pikkused andsid silmad ette nii mõnelegi kunstküünte kandjale, aga kui sul on need küüned jalgadel, siis eks sa proovi kõndida. Tänaseks on mu küüned mõnusalt lühikesed. Et mu keha on kurnatud, siis töötajad otsivad mulle söögiks head paremat, et ma taastuks. Räägitakse ka steriliseerimisoperatsioonist, mis minusuguse suure koeradaami puhul on päris kallis lõbu. See tehakse ka ära, et mind säästa soovimatutest pesakondadest. Ma tean ja usun, et nüüd ei jäeta mind hätta ja vajalikud summad annetavad head inimesed. Mu tulevik on lootusrikas ja mulle otsitakse uus kodu. Minu inimesed on ilusad ja head.

Hea päevik!

Usaldasin sulle oma elutee. Järgmised read kirjutan siis, kui mul on uudiseid uuest kodust.

Kui soovid aidata Lucyl astuda uude ellu, saad teda toetada tehes annetuse meie kodulehel otse Lucy profiilil: https://varjupaik.ee/loomad/53680 või tehes ülekande Varjupaikade MTÜ pangakontole EE561010220068203017 või helistades annetustelefonil 900 7000 (toetad 5 euroga, palun kuula tervitusteks kindlasti lõpuni).

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.