Kuidas loomad endale varjupaigas nime saavad?

Üks suur protseduur meie igapäevases varjupaigaelus on loomadele nimede panemine. Võib ju mõelda, et mis see siis ära ei ole. Kui 12 aasta jooksul on uutesse kodudesse saadetud pea 12 tuhat lemmikut, siis mõnikord võib tunduda, et nimed on otsa saanud. Võib tunduda, et iga nimi, mis pähe kargab, on juba kellegi oma olnud. Nimi on tähtis, nimi kõnetab ja võib lemmiku kiiremini uude koju aidata. Küsisimegi meie varjupaikade juhatajate ja töötajate käest, kuidas kohapeal nimepanek käib.
Läänemaa Garfield

Läänemaa loomade varjupaiga juhataja Kaja rääkis, et tema ja hooldaja Tea on need, kellelt loomad endale nimed saavad. “Nimi tuleb kuskilt pähe, mõtleme selle konkreetse looma peale ja nii see tuleb. Muidugi mõjutab nimevalikut looma olemus ja välimus”, ütles Kaja. Ta lisas, et nimi peab olema ilus. Nõnda tehakse valikut ka nimede hulgast, mis muidu inimestele pannakse. “Ümbritsev elu ka mõjutab – punane suur kass on ikka Garfield”, ütles Kaja naerulsui.

Pärnu Mustikas

Pärnu loomade varjupaiga nimepanekutiimi kuuluvad juhataja Seyle, administraator Tabita ja hooldaja Lilian. Seyle sõnul pannakse nimesid loominguliselt. Tema isiklikult usub, et nimi aitab kaasa looma saatusele. “Anna lemmikule selline nimi, kelleks ta võiks saada”, ütles Seyle ja tõi näiteks koera, kes sai nimeks Schweppes mullijoogi järgi. Algselt arglikuna varjupaika jõudnud koerast saigi energiline ja pulbitsev seltskonnalõvi. Tabita vaatab loomale otsa ja suhtleb temaga enne, kui nimepanekuks läheb. Nimevalikut mõjutavad iseloom, nägu, välimus ja värvus. Näiteks tõi ta energilise, suure ja pruuni karvaga kassi, kes sai nimeks Snickers - šokolaad annab ju energiat. Tabita on koostanud endale ka listid võimalike nimedega ning otsib inspiratsiooni sealt. “Kerin niikaua, kui sobiv nimi vastu vaatab”, ütles Tabita. Lilian on varjupaigas kõige pikemalt töötanud ja nii ka kõige rohkem nimesid pannud. Tema arust on loomale mõnikord nimi otsaette kirjutatud, mõnikord on nimesid leidjate nimedest tuletatud või leidmiskoha järgi pandud. Nii on Pärnu varjupaigas olnud kass Big River, sest ta leiti Suure-Jõe tänavalt ja kass Pootsman leiti Pootsmani tänavalt. Kord jäi Lilianile ette ussirohukarp ja koer sai nimeks Drontal. Ka lemmiku tervislik seisund võib määrata tema nime. Nii sai vigase käpaga kass nimeks Sipsikäp, sest kõndides tegi käpake sips-sips.

Tallinna Tornado

Tallinna loomade varjupaigas pannakse nimesid meelevaldselt, loomal endal valida ei anta – nii ütles naljatades varjupaiga juhataja Liisbet. Nimesid panevad varjupaiga töötajad ja vabatahtlikud, lisaks külastajad. Head nimepanijad on lapsed, kes koos vanemate, lasteaia- või kooligrupiga on tulnud kasse vaatama. Ikka mõjutab nime valimisel looma välimus ja iseloom. Kass Mürr näiteks nurrus hästi valjusti ja vana, elunäinud kass sai nimeks Mooses, vihje siis piibliloole. Vanilje oli musta pealaega valge kass ja oranž kass sai nimeks Orav. Liisbet rääkis veel, et koerte puhul on nime juures iseloom hästi määrav. Nii on varjupaigas kaks koera Tornado ja Hurricane, kelle tormakusega koerakoolitajad tegelevad.

Valga Liisbet

Valga loomade varjupaigas mõtlevad loomadele nimesid töötajad ja vabatahtlikud. Juhataja Jana rääkis, et päris raske on nimesid panna, sest väga palju loomi on varjupaigast läbi käinud. “Kui kellelgi mõte tuleb, siis arutatakse veel ühiselt läbi, kas just see on kõige parem nimi”, lisas ta. Kord sattusid varjupaika kaks koera, nimetud emane ja isane koos. Varjupaiga vabatahtlik seisis ja vaatas neid koeri ning lausus: “Emane koer on Liisbet ja isane koer on Pluuto.” Ja täpsemalt ei oleks enam saanud. Liisbet on väga ilus, oskab ennast külastajatele näidata ja sõber olla, kuigi omamoodi krutskid on tal sees. Pluuto omakorda on umbusklikum ja saladuslikum, samas omadega on ta väga hea. Mõnikord, kui keegi on veel nimeta, palutakse külastajatel loomale nimi panna. Lõpetuseks ütleb Jana, et lemmiklooma nimi peab inimest kõnetama – nii või loom kiiremini kodu leida.

Viljandi Jüri

Viljandi loomade varjupaigas sünnivad nimed kollektiivse mõttetöö tulemusena ja neid arutatakse ühiselt. Juhataja Siiri rääkis, et neid inspireerivad loomade välimus ja käitumine, sageli ka leidmiskoht. Koer Elisabeth, kes koos vastsündinud kutsikatega varjupaika sattus, meenutab oma kehaehituselt kuninganna corgisid ja nii ta endale sellise kuningliku nime saigi. Kui keegi on väga elava ja aktiivse loomusega, siis temast võib saada näiteks Aatomik. Siiri rääkis veel kassist, kelle saba oli tarvis vigastuse tõttu amputeerida, kuid nimeks sai ta ikkagi Saba, mis sest, et saba polnudki. Türilt leitud loomad võivad endale nimeks saada Türi-Jüri või Türi-Tiina.

Virumaa Tinky Winky

Virumaa loomade varjupaiga juhataja Anneli on põhiline, kellelt loomad nime saavad. Ta ütles, et vaatab loomale näkku ja loom ütleb, mis ta nimi on. Ka Annelit mõjutab nime panemisel lemmiku iseloom, välimus ja leidmiskoht, mõnikord ka leidja nimi. Ta rääkis veel, et teinekord kiikab ta meie teiste varjupaikade asukate nimesid, et ideid ammutada. Nimede tekkimisest võiks aimu anda järgmised näited: kassitoas elas kord võimukas kass, kes oli alati igal pool esimene, seda nii söögikausi ääres, paremas pesas, inimese juures ja Edgar ta nimeks saigi; kassile nimega Saima olla nimi näkku kirjutatud – ta oli täitsa Saima nägu; teinekord on kasu multifilmi kangelastest ja neli kassipoega said nimeks Tinky Winky, Dipsy, Laa-Laa ja Po; mõni nimi tuleb nii kõnekas, et riiaka näoga kassipoeg, kes sai nimeks Tige Tikker, leidis uue kodu ülikiiresti; koer Potsu sai nime leidmiskoha järgi ja ise oli ta parasjagu pontsakas ka.

Võru Kimmo

Võru loomade varjupaiga juhataja Relika ütles, et nimede saamislood on erinevad ja üldiselt panevad nimesid hooldajad, kes kõige rohkem loomadega kokku puutuvad. Relika ise otsib ka nimesid ja mõnikord tuleb appi dr Google. Ikka vaadatakse, kelle tegu või nägu loom on või keda võiks loom meenutada enda tutvusringkonnast või siis avalikust seltskonnast. Relika sõnul mõjutab nimevalikul ümbritsev elu, eelnevad kogemused, meedia jne. “Ise unistan kataloogist, kus saaks otsida, kui päev on juba õhtus ja mõistus otsakorral,” ütles ta naerdes. Hooldajad Marlis ja Elise tõid näited loomade välimuse ja käitumise kohta, mis on neid mõjutanud. Siniste silmadega kassi hakkas Marlis kutsuma Ookeaniks ja kass Pätt on see, kes pättust teeb – ajab toa ja vaibad sassi ning võib selliselt end kapi alla ära peita, et teda kadunuks hakatakse pidama. Mõne aja pärast ronib Pätt välja ning teeb näo, et mitte midagi ei ole juhtunud. Elise rääkis Kimmo nimelisest kassist, kelle täpne koopia, kes varjupaika sattus, sai tema järgi nimeks Pimmo. Põrra oli kass, kes ainult põrises, nurrus ja hetkekski ei vaikinud ja kass Mõnna oli lihtsalt nii mõnna. Fanni on väga äge kass – suur, karvane ja valget värvi kasukaga, vaid üks kõrv on tal musta värvi. Kui Fannile palli visata, hakkab ta tegema naljakaid liigutusi, ta kaitseb oma kodu ja koertele näitab koha kätte – sellest kõigest tal siis selline nimi.

Nagu öeldakse – ega nimi meest ei riku, nii ka meie lemmikute puhul. Ükskõik, milline see nimi on, omamoodi armsad on nad meile kõik. Samas, kui loomal on äge nimi, tõmbab see tähelepanu, kõnetab inimesi, loob seoseid ja nii võib suureneda šanss uude koju saada. Jääb ainult soovida lennukaid ideid nimede väljamõtlejatele.

Mõni jutus nimetatud lemmik viibib senini varjupaigas ja mõni on juba uues kodus . Hetkel varjupaigas elavate koerte ja kassidega saad tutvust teha siin.


Artikkel ilmus meie uudiskirjas Käpa all (2019/21). Kõiki uudiskirju Käpa all saad lugeda siit.