Aavo ja Hüpokoer Simona

Varjupaigast võetud koera Simona ja nüüdseks ka teise varjupaigakoera Kulla omanik Aavo Kubja räägib oma kogemustest hüpokoera väljaõpetamisel. Aavo põeb 1. tüübi diabeeti ning hüpokoer on talle eluliselt vajalik abimees.

Kes on hüpokoer ja mida ta teeb?

Hüpokoer on välja õpetatud hindama oma peremehe veresuhkru taset lõhna järgi ning talle märku andma, kui tekib hüpo- või hüperglükeemia. Koer oskab tuua vajaliku toidu või joogi veresuhkru tõstmiseks või alarmeerida kaasinimesi peremehel tekkinud elule ja tervisele ohtlikust olukorrast.

Miks sa alustasid varjupaigast?

Esimest korda varjupaika minnes polnud mul kindlat plaani. Olin tervise tõttu mõelnud koera võtmisele, sest koer suudab suurepäraselt inimese elustiili muuta ning koos inimesega viimase tervise heaks töötada. Tundsin, et soovin kedagi, kelle heaolu sõltub minust, kellega koos liikuda ja trenni teha. Uskusin ja teadsin, et koer aitab rutiini meeldivaks muuta.

Loomulikult mõtlesin kohe hüpokoerast, kuid see polnud esmane eesmärk. Tol hetkel polnud Eestis võimalust hüpokoera koolitada, oli küll huvilisi ja prooviti leida võimalust, kuid ei midagi konkreetset.

Miks just Simona ja mitte mõni rahulikum ja «lihtsam» koer?

Kõige olulisem minu jaoks oli see, et Simona oli vaimselt terve koer. Ta ei kartnud jalutuskäikudel, ei reageerinud üle. Tundus, et ta on linnakõlbulik koer, kellega on võimalus igale poole minna. Koera kõrge energiatase oli minu jaoks boonuseks, soovisin ju liikuda. Loomulikult püüdis Simona piire kombata, see on normaalne. Suhe, kus piire ei kombata, ei ole tõeline!

Kuidas teie koostöö Simonaga algas?

Aavo ja hüpokoer Simona

Esialgu, tegelikult küll üsna kohe, läksime Simonaga agility trenni. Vastupidiselt laialt levinud arvamusele ei ole agility näol tegemist pelgalt spordiga, vaid pigem koera ja omaniku koostööga. Mulle sobis ka see, et trennis käimine on mitmepoolne kokkulepe, omaette tegutsedes leiab alati põhjuse, et mitte välja minna. Agility treeningutel on ärevuse allasaamine tihti keerukam, kui selle ülespumpamine, seega õppisin koera ärevustaset järgima ja seda kiiresti üles ja alla saama. See omadus on treenitav eeldusel, et lood koera jaoks õpikeskkonna. Igasugused probleemid algavad sellest, kui sa ei pööra loomale piisavalt tähelepanu.

Missugused on eeldused, et koerast saaks hüpokoer?

Hüpokoera eelduseks on normaalne koon ja loomale omane lõhnatundlikkus - mitte midagi ebaharilikku. Teine osa sõltub juba inimesest, see on omaniku suhe koeraga. Tavaliselt õpetatakse hüpokoeraks retriiverid, kellega on üsna lihtne hakkama saada. Mina eelistasin isepäist koera, kelle õpetamine on kordades raskem kuid tulemus parem. Miks? Tervise tõttu ebaadekvaatses olekus omanik kipub kriitilisel hetkel koera märguandeid ignoreerima või looma hoopis ära saatma. Kuulekas ja treenitud koer täidab korraldust, isepäine aga ei lase ennast ära saata ning ei jäta omanikku rahule enne, kui too on reageerinud.

Räägi pisut lähemalt õpetamisprotsessist!

Asi algas sellega, et koolitajad käisid ennast Soomes koolitamas, et siis siin tarkusi jagada. Esimesed koolitused olid kahepäevased, sellele järgnes veel rida koolitusi, kodutööd, tegevuse filmimine ja palju muud. Alustajaid oli kümme, aasta pärast oli meid jäänud neli, mina ja Simona sealhulgas. Koolitus lõppes eksamiga, järgnes pooleaastane jälgimisperiood, ning alles siis akrediteering.

Lemmikloom, nii koer kui kass, püüab omanikku alati aidata, ka Simona päästis mu elu enne, kui üldse õpetust oli saanud. Olin Simonaga kodus, magasin päevaund. Ühel hetkel tuli koer tähelepanu nõudma, intensiivselt ja hoopis teisiti, kui tavaliselt. Väsinuna üritasin teda eemale peletada. Kui lõpuks end istukile ajasin, kadus pilt eest. Veresuhkrut kontrollides selgus, et see oli alla 2, mis on kriitiline seisund. Kui Simona poleks mind üles ajanud, oleksin võinud koomasse langeda ning praeguseks oleksin heal juhul «juurvili». Olen lugenud teistest sarnastest kogemustest, ja usun, et kui sul on loomaga hea side, üritab ta sind aidata. Koolituse eesmärk on aidata enne, kui asi ohtlikuks läheb. Koera jaoks tähendab õppimine sisuliselt mängu. Seda vahvam on tema elu ja seda parem sinu ja tema koostöö.

Kuidas sa kaitsed oma koera haistmismeelt?

Ma ei tee midagi selleks, et tema haistmismeelt rikkuda- ei kasuta lendlevaid ning tugevalõhnalisi kemikaale. Koera haistmismeel on siiski hoopis teistsugune kui inimese oma, koer saab oma esmase informatsiooni läbi nina. Kui võrrelda inimesega, siis on see sarnane pildiga, mida inimene ruumi astudes näeb - inimene haarab pilguga deitaile, on neid, mis esile tungivad, on tahaplaanile jäävaid. Aga ta näeb kõike. Niisamuti tunneb koer kõiki lõhnu, üks ei sega teist.

Oled Sa oma koera kindlustanud?

Ma ei ole Simonat kindlustanud, ükski kindlustus ei too mulle teda tagasi. Pigem püüan ise tagada talle võimalikult kvaliteetse elu, käin temaga sageli tervisekontrollis. Hästi oluline on see, et ma ei taha teda üle treenida, sellega võtaksin ära tema isepäisuse. Koer on isiksus, ma ei vaja tuimalt kuuletuvaid loomi, vaid sõpru.

Kuidas koeravõtmine on Sinu sotsiaalset suhtlust muutnud?

Koer toob sõpru juurde. Eriti kui kohtud teise koeraomanikuga, on alati põhjus ligi astuda. Uusi suhteid on lihtsam luua, kui sul on millest rääkida. Selles suhtes on koer hea abiline. On huvilisi, kes tahavad rääkida ja teada just hüpokoerast. Mul oleks hea meel, kui keegi minu eeskujust innustust saab.

Kuidas tuli mõte võtta lisaks teine koer?

Kulla ja Simona

Olen oma esimeselt koeralt nii palju saanud! Siiski on minuga koos liikumine koerale stressitekitav- näiteks ka siin pubis olla ei ole tema jaoks kõige toredam. Ma ei tahaks koera läbi põletada, seega on kaks koera parem kui üks - mõnikord käib minuga kaasas Simona, teinekord jälle Kulla. Kulla ei ole veel väljaõpetatud hüpokoer, aga töö sellega käib. Olen reisinud ka üksinda, alati ei saa koera kaasa võtta. Koeral peab samuti midagi sõidust saada olema, teda lihtsalt egoistlikult kaasa võtta pole õige.

Kunagi plaanin võtta ka ühe tõukoera, aga temagi saab olema töökoer: lambakarjataja. Üldse oleks ilus, kui iga inimene, kellel on kodus tõukoer, pakuks võimaluse ka ühele krantsile varjupaigast. Olen seda meelt, et meie loomapidamiskultuur paraneb iga aastaga ja parim, mida mina teha saan, on tuua head eeskuju.

Kas pole veidi vastuoluline, et tänapäeval, kus on ülitäpsed mõõdikud, on siiski koer parim oma veresuhkru kontrollimiseks?

Me elamegi veidral ajal, kus me ei saa täpselt aru kes me oleme ja mida vajame. Tehnoloogia võib kõik ära teha, aga siis pole vaja ka inimest. Tehnika ei asenda sotsiaalseid sidemeid. Me vajame üksteist ja loodust enda ümber, probleemid tekivad siis, kui me selle tarkuse unustame.

Ja näiteks külma ilmaga ei pruugi glükomeeter õues töötada, koer töötab. Ka teisest maja otsast hüpoglükeemiat ära tunda pole probleem.

Kuidas Sinu elu on muutunud peale koerte tulekut?

Enne Simonat kartsin paaniliselt madalat veresuhkru näitu. Ma ei julgenud sellel lasta langeda isegi arstide poolt normaalseks peetava ühikuni. Seoses Simona tulekuga on minus tekkinud rahu. Kui olen kodukeskkonnas ja koertega koos, julgen päris madalale lasta. Hirm on kadunud. Ma tean, et vajalikul hetkel Simona tuleb. Meil on omavahel kokku lepitud märguanne juhuks, kui olukord on hull.

Siiski kontrollin alati peale koera märguannet veresuhkru näidu üle. Koer saab ju märkamise eest kiita ja kiituse eest oleme, teadagi, kõik valmis trikke tegema.

Meie omavahelises suhtluses kõige kriitilisem käsklus on «Too!» See tähendab, et Simona toob otsekohe pambu, millesse on pakitud šokolaad ja glükomeeter. See on käsklus, millele ta reageerib kohe ja mida ei pea kordama.

Hüpokoera koolitamine on elukestev protsess. Kui veresuhkur on normis ja trenni pole teinud, võib koer hakata pisut hiljem avastama. Koerale tuleb pidevalt meelde tuletada lõhna, mida ta peab markeerima.

Kullat võin lugeda nii enda kui teiste koerte personaaltreeneriks kes neid liikuma ajab, samuti on tema teene see, et iga kord peale sööki laua koristan ja asju ripakile ei jäta.

Olen õppinud ka seda, et muutusi ei peaks pelgama, elu olulised asjad peituvadki väikestes detailides.

Intervjuu Aavoga ilmus meie ajakirja Käpa all 2018/2 numbris.

Selliseid lugusid saame jutustada tänu meie toetajatele ja annetajatele, sest ainult annetuste abil on meil võimalik katta suuri raviarveid ja hoida loomi varjupaigas üle 14 päeva. Vaata, kuidas saad aidata sina.

Sari "Unustamatud lood" on pühendatud neile loomadele, kes on vajutanud meie hinge eriti sügava jälje. Olgu siis põhjuseks suur rõõm nende uue kodu üle või kaotusevalu. Vaata kõiki lugusid siit.