Visioon: Igal loomal on oma kodu

Missioon: Aidata loomad koju tagasi, leida omanikuta loomadele uued armastavad kodud ja teavitada inimesi  soovimatute lemmikloomade arvukusest.

Põhiväärtused: Hooli loomadest. Tee teistega koostööd. Austa ja toeta kõiki inimesi ja loomi.

Varjupaikade mittetulundusühing loodi 2007. aasta alguses. Varjupaikade MTÜsse on koondunud seitse kodutute loomade varjupaika üle Eesti: Läänemaa, Pärnu, Tallinn, ValgaViljandi, Virumaa ja Võru. Oleme oma tegutsemisaja jooksul saatnud uutesse kodudesse üle 9000 looma. Ühingu juhatus on kolmeliikmeline. Sinna kuuluvad Anneli Matsi, Merike Torm ja Triinu Priks. Oleme EU Dog & Cat Alliance´i ja Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liidu liige. Me juhindume oma töös vabaühenduste eetikakoodeksist ja annetuste kogumise heast tavast.

Pakume oma seitsmes varjupaigas järgmisi teenuseid:

Oleme koostööpartneriteks kohalikele omavalitsustele

Meie eesmärgiks on pakkuda parimat hoolitsust kodu kaotanud loomadele, seetõttu oleme lepingupartneriks mitmekümnele kohalikule omavalitsusele üle Eesti, kelle territooriumilt leitud omanikuta või omaniku juurest lahti pääsenud loomad meieni jõuavad. Lepingu sõlminud omavalitsuste territooriumitelt saame võtta vastu loomad ja pakkuda neile vajalikku abi tänu sellele, et omavalitsused tasuvad loomade elementaarsete esmaste ülalpidamiskulude eest 14 esimesel varjupaigapäeval. Kohalike omavalitsuste esindajatel palume lepingu sõlmimiseks võtta ühendust üldjuht Triinu Priksiga (tel 5046102 või triinu@varjupaik.ee).

Kui võtaksime vastu loomi kõikidest linnadest ja valdadest, siis oleksime sunnitud eutaneerima neist väga paljud, kuna nende ülalpidamiseks ja raviks puuduksid vahendid. Palume loomadest hoolivatel kodanikel pöörduda oma omavalitsusse rõhutamaks koostöö tähtsust kohaliku loomade varjupaigaga.

Otsime uusi kodusid

Meie varjupaikades leiavad korraga peavarju paarsada koera ja kom korda sama palju kasse. Lisaks neile on meil tulnud majutada kilpkonni, jäneseid, rotte, oravaid, merisigu, tuhkruid, kanu ja paljusid teisi loomi-linde. Kõik loomad läbivad varjupaigas veterinaarkontrolli, saavad parasiiditõrje ja vajalikud vaktsiinid. Enne uude kodusse minekut saavad kõik mikrokiibi ning võimalikult paljud ka steriliseeritud või kastreeritud.

Võtame vastu loomi eraisikutelt

Võimalusel võtame vastu loomi, keda omanik ei saa enam pidada. Me ei anna hinnanguid inimestele ega loomast loobumise põhjustele.

Seisukoht eutanaasia osas

Üks raskemaid asju, mida varjupaiga töötajad peavad tegema, on otsustada kellegi elu ja surma üle. Sellegipoolest mõistame, et see on teinekord parim, mida me saame loomale võimaldada ja see on kurb kuid paratamatu osa meie tööst.

Väga lihtne on näidata näpuga inimestele, kes on sunnitud ära tegema “musta töö”, mille põhjustajaks on vastutustundetud loomaomanikud, kes on läbimõtlematult hankinud endale lemmiklooma või lasknud tal sigida.
Ei saa öelda, et me pooldame eutanaasiat, aga me tunnistame, et teatud tingimustel on eutanaasiaks vältimatu vajadus. Meie riigis on rohkem lemmikloomi kui neile leidub sobivaid kodusid. Me oleme seisukohal, et väärikas, valutu surm on etem kui piinlemine alatoitluse, trauma või raske haiguse käes. Samuti ei ole vastuvõetavaks alternatiiviks pikaajaline elu üksikus puuris ilma liigiomaste liikumis- ja suhtlemisvõimalusteta. Suurt osa kassidest (vahel harva ka mõni koer), kes tuleb varjupaigas magama panna, on raske nimetada kodu- või lemmikloomaks, sest nad on sotsialiseerimata, pole iialgi viibinud tubastes tingimustes ega olnud inimesega kontaktis. Eutanaasiat tuleb võtta sellisena nagu ta on: see on viimaseks võimaluseks, et hoida ära loomade edasisi kannatusi.
Eesti Vabariigis kehtivate seduste kohaselt tuleb esimesed 14 päeva peale looma varjupaika saabumist otsida tema vana peremeest ja peale kahe nädala möödumist leida loomale uus omanik või loom eutaneerida. Vaatamata sellele, et igal aastal õnnestub meil järjest rohkem vanu loomaomanikke üles leida ja uutesse kodudesse võetakse ka vahelduva eduga loomi üha rohkem varjupaigast, on ikkagi piisavalt palju loomi, kelle omanikud lasevad sündida soovimatutel järglastel, kes lõpetavad esimesel või teisel ringil varjupaigas.
Me püüame majutada ja leida hoiukodusid nii paljudele loomadele kui võimalik, kuid kuhjates liiga palju loomi kokku, tekib plahvatuslik nakkushaiguste levik, mida ei ole võimalik kontrolli all hoida, samuti satuvad loomad suurde stressi.
Peale 14. päeva ei eutaneerita looma juhul kui:
  • Loom on sõbralik ja sotsiaalne
  • Kass ei ole FIV viiruse kandja
  • Loom on terve
  • Looma lootus leida uus kodu on kõrge (lisaks heale iseloomule ja tervisele sobiv vanus, välimus jms eeldused)
  • Kui varjupaigas on vabu kohti
Kui ülaltoodud eeldused ei ole täidetud, ei pruugi olla varjupaigal võimalik looma peale 14.-ndat päeva pidada. FIV viirust kandvad kassid eutaneeritakse varjupaigas kuna nende võime võidelda varjupaigakeskkonnas levivate muude viirustega on tänu immuunsuspuudulikkusele madal ja neid peaks hoidma teistest kassidest eraldatult puuris. Pikaaegne isolatsioon ning puurispidamine on looma suhtes julm, selliste loomade ülalpidamine on väga kulukas nii varjupaigale kui ka uutele kodudele. FIV positiivsed kassid ei tohi minna kunagi õue ega puutuda kokku tervete kassidega.
 
Varjupaiga elanikud, kellele on tehtud kõik ravimenetlused, kiibitud, vaktsineeritud ning kastreeritud/steriliseeritud, eutaneeritakse juhul kui nende vaimne või füüsiline tervis varjupaigas olemise kestel halveneb ning nõuab täiendavaid ravimenetlusi, mida ei ole võimalik teostada varjupaigas kohapeal ja loomale ei ole võimalik leida hoiukodu.
Kõik eutanaasiad viiakse läbi varjupaiga veterinaaride poolt, kasutades selleks kõige humaansemaid vahendeid.
Nii kaua kuni siia ilma sünnib kassipoegi ja kutsikaid, keda ei ole kellelegi vaja ja inimesed ei steriliseeri ega kastreeri oma loomi, peavad varjupaigad pistma rinda tagajärgedega. Eutanaasia ei ole lahendus loomade ülepopulatsioonile vaid traagiline paratamatus.