Kui 30. aprillil Tallinnasse külla sõitnud Ruti mahajäetud kolhoosilautadest mööda sõitis, märkas ta hoonete juures nälginud välimusega koera. Paigas, kus koer ketis oli, toidukaussi ei olnud. Oli vaid roostetanud põhjaga joogikauss, mis aukude tõttu oma otstarvet täita ei saanud. Loomale lähenedes tundis naine kohutavat haisu – pilt on selge, tuleb tegutseda.

Ruti haaras telefoni ning helistas politseisse. Hüljatud laudahooned polnud sellist rahvahulka näinud aastaid – kohale oli tulnud politsei, veterinaar- ja toiduameti esindaja, Viljandi loomade varjupaiga töötaja ning kohalikud uudishimulikud. Veterinaarametilt tuli kiire otsus – koer tuleb omanikult ära võtta ja varjupaika toimetada.

Koera kõrvadest jooksis mäda, kasukas on kuivanud kehavedelike tõttu vildistunud, hais nii tugev, et mõjus lausa šokina. Viljandi varjupaiga juhataja Siiri helistas esmalt veterinaarile ja alles siis asus Viljandi poole teele.

Viljandis tuli koerale enne kasuka pügamist narkoosi anda, et samal ajal ka tema kõrvad üle vaadata. Looma karv oli paksult takjaid, klaasvilla ja kuivanud putukaid täis.

Kõrvadest voolanud mäda oli kahjustanud nahka ka väljaspool kõrvu. Seest olid kõrvad nii tundlikud, et marlilapi või vatiga puudutades hakkas veri voolama. Varjupaiga juhataja Siiri sõnul ei ole ta sellist haisu elava looma juures oma praktika vältel kunagi tundnud. Seda enam hämmastab teda koera ülim usaldus ning sõbralikkus inimese vastu.

Peale esmaseid protseduure sai koer nimeks Hans. Hans on sõbralik ja leebe, usaldab inimest ning laseb vapralt kõiki protseduure teha. Pooleteise nädalaga on ta hakanud saba liputama ning saab ideaalselt läbi kõikide inimestega.

Hansu kasukas kasvab tagasi ja tublide tohtrite abiga saavad korda tema kõrvadki. Ometi jääb õhku valus küsimus – miks keegi varem ei märganud?

Varjupaikade MTÜ töötajate ja vabatahtlikud on Rutile südamest tänulikud, et naine  ei pidanud paljuks autot peatada ning politseid teavitada. Samuti on nad tänulikud veterinaar- ja toiduameti esindajale, kes koostöös politseiga kiire ja ainuõige otsuse langetasid. Hans on küll eakas koer, kuid ta on seda väärt, et oma viimased aastad elada valuvabalt ning hirmuta nälja ees.

Hansu ja teiste sarnasesse olukorda sattunud loomade ravi saad toetada helistades annetusliinil 900 7000 (annetad 5 eurot). Aitäh!

Elusast peast mädanema jäetud koerani jõudis abi viimasel hetkel